“Tegelikult oli tõde lihtne: ma vihkasin juristitööd. Ma ei sobinud sellele alale. Kuigi valdasin ametit hästi, tundsin töötades endas tühjust kasvavat. Loomulikult oli seda raske tunnistada, eriti arvestades, kui palju olin vaeva näinud ja missugune oli mu õppelaen.”

“…, mis mind enim üllatas, oli mu täielik suuna puudumine. Kõikide nende koolis käidud aastate jooksul polnud ma isegi mõelnud sellele, kuidas isiklikud huvid oleks võimalik kasuliku ja tähendusrikka tööga ühendada. Noore inimesena jätsin need võimalused välja uurimata.”

“Mõtlesin pikalt selle üle, millega tegeleda võiksin, mis oskused minus veel võiksid peituda. Arutlesin, kas oleks võimalik leida töö, mis minu meelt hõivaks, jättes piisavalt aega ka heategevuseks või kunsti nautimiseks või laste saamiseks. Põhimõtteliselt tahtsin endale lihtsat elu. Tahtsin end tervikuna tunda.”  

Lugesin suvepuhkuse ajal Michelle Obama “Minu lugu” ja taaskord tõdesin, kui palju on inimesi, kes on seisnud samas kohas – üks hetk avastad, et töö, mida oled aastaid teinud, on muutunud karjuvalt rutiinseks, ei lähe enam su väärtustega kokku või ei paku võimalust kasutada oma võimeid ja oskusi maksimaalselt. Aga kuidas edasi minna – ei kujuta ette ka. Mis siis nüüd saab?

Siin ongi see koht, kus karjäärinõustaja saab appi tulla. Michelle on kõvasti üle keskmise eneseanalüüsivõimega ja laia võrgustikuga ning suutis oma puntrast ise välja rabeleda (kuidas, loe täpsemalt tema raamatust), aga enamiku inimeste jaoks on karjäärinõustaja toetus väga vajalik. Kui tunned Michelle´is ennast ära, siis on aeg midagi ette võtta, ei pea kannatama!